43 päeva seiklusi Leeuwardenis: Hegne nädalavahetus Amsterdamis

Tükk aega mõtlesin kas viitsin kirjutada või mitte. Tegemist oli nii palju, aga ei oska seda nädalat kokkuvõtlikult kirja panna. Aga ma proovin siis kuidagi.
Üks nädalavahetus oli mul Amsterdami jaoks ammu juba ära planeeritud ja seda seetõttu, kuna mu sõbranna ostis lennupiletid koos õega Amsterdami ja meil oli plaan kokku saada.
Esialgu oli jama majutusega, sest hotelle või hosteleid sai ainult broneerida krediitkaardiga ja seda meil kellelgi polnud. Küll aga leidis mu sõbranna sellise lehekülje, kus sa saadad inimestele kirju ja siis otsustavad kas nad on nõus sind majutama või mitte. Kokkuvõtlikult öeldes, siis koht kus inimesed pakuvad oma diivanit sulle magamiseks. Sõbranna soovitas mulle endale ka teha konto, et oleks suurem võimalus leida. Saatsin suure hulga kirju ja järgmisel hommikul oli juba vastuseid. Üldjuhul enamus ei saanud meid majutada kuna nad kas ei olnud tol hetkel oma kodumaal või nad juba majutavad kedagi teist sellel ajavahemikul. Üks kutt oli vastanud maybe ja rääksime pikalt seal leheküljel ja siis küsis mu fb. Rääkisime seal edasi ja ta ütles, et ta usub küll, et ta saab meid majutada, aga pole kindel kas mõlemal päeval kuna ta pidavat mingi päev Saksamaale oma emale külla minema. Asi oli suhteliselt kindel, kuni ta paar päeva hiljem vabandas ja ütles, et ta pidi juba varem sinna minema, et tal kahju, sest ta väga oleks meiega kohtuda tahtnud. See oli natuke kurb uudis, sest see kutt tundus olevat väga lahe ja lisaks ta elas südalinnas ja kõik oleks meil käe-jala kaugusel olnud. Ega ma ei heitnud väga meelt ka, kuna sõbranna ütles, et üks kutt oli talle ka couchsurfingus vastanud ja ütles, et ta saab meid majutada. Soovis minu ja sõbranna fb ka, et näha kellega tegemist on. Rääkisime natuke ja tundus päris chill kutt olevat.
Paar päeva hiljem läksingi hommikul Amsterdami. Sõbranna oma õega oli jõudnud sinna eelneval päeval ja andis teada, et meie host on väga tore ja sõbralik. Väga raske oli hommikul vara üles tõusta, et sõita 2h rongiga lennujaama ja sealt edasi Diemen Zuidi. Sõit kulges hästi ja jõudsin probleemideta Diemenisse. Õnneks see sõit oli 18 min pikk. Kohale jõudes ei teadnud kuhu poole liikuda ja helistasin sõbrannale, et ta mulle metroojaama vastu tuleks. Rens, kes oli meie host elab ülikooli campuses ja see koht natuke meenutas Ameerika filmidest pärit ülikooli linnakut. Väga lux ülikooli campus peaks mainima. Klaasuksest sisse kõndides oli aatrium koos diivanilaadsete istmetega ja lift. Neil on seal campuses isegi jõusaal, mida nad võivad piiramatult kasutada. Rensil on selline poissmehe apartment, aga väga nice. Kohe kui uksest sisse astusin, siis samal ajal hambaid pestes Rens tuli minu juurde kätlema ja tervitama. Esmapilgust kohe tundus, et ta on väga tore inimene. Tutvusime ja rääkisime asjadest. Ütles, et võite teha mida tahate ja külmkapist võite ka võtta mida tahate. Normaalne :D Ei, kutt oli tõesti väga sõbralik ja lahe. Mingi aja pärast otsustasime linna liikuda. Esimese asjana läksime starbucksi, et kohvi võtta. Edasi liikusime linnapeal ringi ja käisime muuseumis ja mõndades poodides. Tagasi Diemenisse minnes käisime poest läbi, et teha midagi Rensile süüa. Kuna tal ahju pole, siis mõtlesime midagi lihtsat teha ja otsustasime kana wrappe valmistada. Makstes poes asjade eest, siis sõbranna õde ütles Merjele: ''Pane midagi enda kotti ka.'' Mõned sekundid hiljem üks noormees kes meie taga seisis üles: ''Pane midagi enda kotti ka.'' Koheselt me kõik kolm vaatasime talle otsa ja naersime ja siis küsisime: ''Eestlased?'' Noormees: ''Jah :D'' Naersime ja siis küsisin: ''Kas te elate siin?'' Noormehed: ''Ja, me töötame siin. Teie?'' Sõbranna õde: '' Niisama, tulime sõbrale külla.'' See oli küll väga naljakas, sest ma olen ühekorra eestlast näinud siin olles ja seda Leeuwardenis. Aga Amsterdami äärelinnas poes, samas kassajärjekorras kohata eestlast oli üsna veider (heas mõttes). Läksime tagasi Rensi juurde ja valmistasime talle õhtusööki. Ta oli meeldivalt üllatunud ja ütles, et me ei pea talle muidu süüa tegema, sest ta saab toiduvalmistamisega ise ka hakkama. Me tahtsime viisakad olla ja midagi vastu pakkuda. Välja me sel õhtul ei läinud kuna sõbranna oli väga väsinud. Järgmisel päeval tahtsime minna Van Goghi muuseumisse, aga jõudsime linna suhteliselt hilja. Teepeale jäi palju kohti millest läbi hüppasime ja tänava show muuseumi lähistel. Kui me sinna muuseumi jõudsime, oli seal väga pikk järjekord ja töötaja ütles, et nad hakkavad tunni pärast sulgema ja soovitavad aega varudes tagasi tulla mingi teine päev, et muidu ei jõua midagi vaadata. Küsisime kas pühapäeval ka lahti on ja saades positiivse vastuse otsustasime, et läheme homme.
Muuseumi vastas oli House Of Bols (Bols valmistab likööre). Suundusime sinna, aga piletit ei ostnud kuna see oli liiga kallis, aga käisime seal House Of Bolsi suveniiri poes ja ma ostsin endale kakaovahu.. mm, täiega nämma. Hakkasime metroo jaama poole liikuma ja kõndisime rikkurite rajoonist läbi. Väga kõva. Louis Vuittoni, Chaneli, Gucci, Jimmy Choo, Burberry jne poed olid seal tänaval. Väga ilusad autod samuti. Nägime isegi, et üks mees pani oma imiku Maserati esiistmele. Lucky one. Otsustasime Louis Vuittoni poest läbi käia. Tol hetkel me ei olnud just oma parima väljanägemisega ja seetõttu oli väga imelik seal poes olla. Me sõbrannaga ei julgenud väga midagi puudutada, aga sellest hoolimata sõbranna õde küll. Poest väljudes suutis ta oma kotiga Louis Vuittoni poolsaapa ümber kukutada, mille ma siis ilusti tagasi panin, sest ise ta seda ei näinud. Kõndisime sealt võimalikult kiiresti välja :D:D:D Hakkasime Vondelparki minema, aga kuna vihma sadas, siis mõtlesime, et savi, lähme koju tagasi. Ennem seda käisime Starbucksist läbi ja taaskord punaste laternate tänavalt läbi. Kui ma oma esimese kohvi olin kätte saanud ja läksin oma kohale istuma, ütles sõbranna: ''Kuule su kohvi on siin'' Mul oli nagu mis mõttes!? Mul on kohvi käes. Läksin võtsin oma juba kättesaadud kohvi ja läksin tagasi oma kohale. Ega ma ei kurda ja ütlema ka ei läinud. Free coffee, yay. Teenindaja oli vist kergelt sisse võetud sõbranna õest. Kihistas seal ja pillas topse ümber. Kui minuni järg jõudis, siis kirjutas ta mu nime valesti ja võttis uue topsi ja kirjutas minu nime õigesti. Aga ta oli selle minu vale nimega topsi kogemata baristale andnud ja seejärel andis selle õige nimega topsi ka baristale. Tagasi koju jõudes hakkasime end linna minekuks sättima. Rens tuli ka meiega. Läksime kuskil 12 ajal ööbussiga linna. Täitsa pekkis üks bussipilet maksis 4.50 eurot. No seda melu ja aurat ei anna eesti omaga võrreldagi. Uhked klubid kus on pikad järjekorrad, hea muusika jne. Väga kõva. Me nendesse kõige uhkematesse ei läinud kuna järjekorrad olid pikad ja vihma sadas. Baaride poole liikudes avastasin, et mul ei ole DOKUMENTI kaasas (ma võtsin rahakotist raha endaga ainult kaasa, aga dokki unustasin maha). Ma olin jõle vihane enda peale ja tuju vajus hetkega nulli. Rens ütles, et ta usub, et me kuskile ikka saame sisse, et las teised lähevad ees ja sina nende järgi. Liikusimegi esimese baari juurde ja mina kõige halvemat oodates, sisendades endale, et ma niikuinii ei saa sisse, siis selgus, et saingi. Turvamehed ei küsinudki dokumenti. Sisse minnes oli seal nii kohutav muusika, et mu kõrvadest hakkas sita vett jooksma. Täielik Plubi-Shootersi segu, nii inimesed kui ka muusika. Seal olles ei muutunud mu tuju paremaks vaid halvemaks. Jõime mõned joogid ja siis ma ütlesin: ''Mul savi, aga ma tahan siit ära minna, sest see koht ei meeldi mulle üldse ja kui ma kuskile mujal sisse ei saa, siis ma lähen oma dokumendile järele.''
Jõudsime kõik ühisele meelele, et võiks tõesti kuhugile mujale minna. Läksime sinna kõrval asuvasse klubisse. Mina jälle halvimast halvimat oodates. Voilaa, vaatas ainult mu koti sisse ja sisse ma saingi. Klubi uksest sisse astudes läks tuju väga heaks, sest muusika oli hea ja pidu käis täies hoos, aga veits ülerahvastatud oli. Tantsida oli seal põhimõtteliselt võimatu, aga saime hakkama. Inimesed nii vabameelsed, aga mehed on siin perverssemad. Õhtu jooksul üks mees jälitas mind klubis ja seejärel Turkish version of Jersey Shore guy, kes tuli isegi meiega kaasa, kuigi me ei soovinud seda. Rens oli selgeks teinud talle: ''Ilmselt kui nad sinust välja ei tee, siis ilmselgelt nad ei ole ka sinust huvitatud.'' Tüüp ütles: ''On on, ma tean, et nad on.'' Nagu mida hekki!? :D Ja kui me takso peale kõndisime, siis see Turkish Jersey Shore guy veel ütles mulle, ennem autosse sisse astumist: ''Oled sa kindel, et sa minuga kaasa ei taha tulla?'' Mul oli nagu.. ei, palun jäta mind juba rahule.'' Järgmisel päeval peale pidu käisime Merje õega ennem, kui me koju läksime, punaste laternate tänaval olevast baarist läbi, et juua üks õlu. Igatahes peale baari suundusime koju ja punaste laternate tänav oli niigi ülerahvastatud ja kuidas see võimalik on.. Amsterdam on nii suur ja SEE SAMA TÜÜP ILMUB KUSKILT VÄLJA!!! Tuli minuga kohe rääkima ja siis küsib kuhu ma lähen ja, et kas sulle ei meeldi minuga rääkida, et lähme kuskile dringile. Öeldes talle mingi miljon korda, et ei.. ma lähen koju ja jah mulle ei meeldi sinuga rääkida. Ütleb ta mulle: ''Fuck you, bitch!'' Mina vaadates talle hämmastunud näoga otsa vastasin talle samaväärselt: ''Fuck you too, fag!'' Igatahes jah... naljakas :D Takso sõit läks meil maksma 26 eurot, et kui keegi peaks Amsterdami sattuma, siis võimaluse korral vältige taksoga sõitmist kuna see päris kallis siin. Ennem magama minekut ajasime veel juttu ja jõime. Järgmisel päeval hommikul läksime sõbrannaga Van Goghi muuseumisse. Järjekord oli meeletult pikk. Ma arvan, kui me järjekorra lõpus oleksime seisnud, siis me oleks 1,5h vähemalt seisnud. Meil pidavat olema fast pass ja me läksime järjekorra ette ja küsisin töötajalt, et kas teil on siin fast passi rida ka. Ja ta ütles, ei. Siis meil oli, issand jumal.. kas tõesti, me peame järjekorra lõppu minema ja ootama seal ülikaua. Aga seda me siiski ei teinud me läksime lihtsalt mingi tüdrukute pundi taha järjekorra ette ja mitte keegi ei öelnud midagi :D Ootasime seal max 15min :D Muuseum iseenesest oli väga super. Sürr oli Van Goghi maale väga lähedalt vaadata. Igatahes, kui keegi Amsterdami peaks sattuma, siis see muuseum peaks igaühel must see olema! Soovitan soojalt. Peale seda me käisime suveniiri poest läbi ja läksime tagasi koju. Kodus me midagi väga erilist ei teinud. Rääkisime ja jõime. Vaatasin natukene Mtv Ema live. Üli haige mõelda, et need kõik kuulsused olid meist 5 min kõnnaku kaugusel. Kahjuks ma ei saanud piletit sinna, muidu oleks ise ka seal olnud.. mega äge oleks olnud :( Otsustasin, et ma lähen järgmise päeva hommikul rongiga Leeuwardenisse, kuna mingid tee tööd olid ja ma oleks pidanud seal ümberistuma. Sõbranna oli taas väsinud ja ma läksin tema õega linnapeale. Käisime linnas ringi ja söömas. Tagasi koju jõudes läksime magama ja varahommikul lahkusin. Kuna ma ei saanud Rensiga hüvasti jätta, sest kõik magasid nii sügavalt ja üles ma ka ei tahtnud neid ajada, siis mõtlesin, et viisakas oleks talle kiri jätta. Leeuwardenisse tagasi jõudes oli mul tund aega ennem tööd kodust läbi käia ja asjad lahti pakkida. Väga, väga lahe nädalavahetus oli mul ja ma armastan Amsterdami, sest see väga vinge linn.