43 päeva seiklusi Leeuwardenis: Üheksas päev Hollandis ehk kuidas raha tuulde lennutada?

Eile õhtul käisime Paddy O'Ryanis ja Dikke Van Dalei pubis. Võtsime mõned joogid ning nautisime õhtut. Mingi aeg läksid kõhud väga tühjaks. Hegne küsis ühelt jalgrattaga möödujalt, et kas ta teab mõnda kohta kus süüa saaks. Järgnes selline dialoog - Mees: "Are you hungry?" Mina: "Little bit." Mees:" What?" Mina: "Little bit." Mees:" Are you hungry?" Mina: "Eee, yes..." Mees: "No, this is the place, are you hungry?" Järgnes minu ja Hegne naer. Seejärel ta juhatas meid, kuidas me sinna saaksime. Sõime enda kõtud täis ja läksime koju. Panime mõlemad poole 11ks hommikul äratused, et shoppama minna. Ärkasime tund aega hiljem. Me shoppasime terve pika-pika shopingu tänava läbi, kus mõlemal pool olid poed. Hegne ostis endale teksapüksid, pluusi, kleidi, ehteid, kreemi ja dušigeeli. Mina endale ei saanud mitte midagi, aga vähemalt on tulevaste sünnipäevalaste kingitused olemas. :)
Kõht läks tühjaks ja otsisime kohta, kus süüa. Vähemalt pool tundi otsisime, kus süüa :D Kas ei sobinud, ei olnud midagi head või hinnad olid väga kallid. Istusime isegi mingisugusesse pitsakasse sisse, aga menüüd vaadates tõmbasime jehhat sealt. Ma ei maksa mingi väikse könni pitsa eest 15 eurot :D Olge normaalsed eks. Lõpuks leidsime mingi kohviku. Sõime silmadega, nagu näljased inimesed ikka. Võtsime kahe peale bitterballenid (sweet jesus, me võiks neid vist koguaeg süüa. Mega head asjad!!!), Hegne võttis mingi baguetti laadse võileiva ja mina kanafilee prae. Kui bitterballenid olid söödud, siis kõht oli juba päris täis. Kui me saime teise käigu kätte, siis...no jumal küll ma ei ole elu sees midagi nii sitta söönud :D Vabandust sõnavara eest, aga see oli täis pa*k. Hegne võikulaadne toode maitses nagu...hallitanud liha tomatiplöginaga saia vahel. Minu kanafilee oli kuiv, seenekaste maitses nagu sama pakikaste mida me ükskord siin ise kasutasime. Õudus. Ainukesed head asjad olid bitterballenid, friikad ja kurk. Hea mahlane kurk.
Olime päris vihased, et sellise käigu tegime ja tahtsime väga aega tagasi kerida. Kahjuks keegi sellist masinat veel leiutanud pole. Vähemalt me teame, et sinna enam sööma minna ei tasu. Seadsime siis sammud õue, Hegne pani enda kotid korraks toolile, et ma saaks enda rahakoti talle käekotti supsata. Vaatasime ringi kuhu minna ja märkasime mingit kaubakeskust, kuhu läksime. Seal oli kümmekond poodi, kusjuures pudipadi poed siin on eriti vinged! Ühel hetkel Hegne avastab, et üks tema kilekott, kus oli pluus mis talle nii väga meeldis, viimane värv, viimane suurus, on kadunud. Paanika osakond number 218 läks lahti ja suundusime tagasi kohviku juurde, kus me seda kallist kotti viimasena nägime. Mida ei olnud, oli kott. Vähemalt on keegi õnnelik, et saab oma tütrele nüüd ilusa pluusi kinkida ning Hegne on nüüd kurb. Nüüdseks juba rahulikum.
Lõppu väike luuletus

"Mustad Ööd"
Merka ja Hegne

Taevas on hall, vihma sajab,
tänava nurgas miskit kajab.
Need on meie sõbrad, Mustad Ööd.
Olgu õues keeristorm või maavärin,
Mustad Ööd muudkui seisavad.
Nad seisavad ja seisavad.
Nad ei söö, nad ei joo
ja end üles nad ka ei poo.
Nad ainult seisavad.
Kodust väljud, koju lähed,
nad ikka passivad
ja endaga narkotsi kaasas tassivad.

Eilsest õhtus paar pilti: